Romaan „Varemed” kirjeldab nappide kirjanduslike võtetega, ent samas
aredalt ja reljeefselt, mis juhtus meie maaga traagilisel XX sajandil, mil
Eesti kaotas viiendiku oma rahvastikust. Peategelane, Lõuna-Eestis
sündinud Vahur on koondkuju Eesti Vabariigis 1920.–30. aastatel sirgunud
noorest põlvkonnast, kelle pered, maailma ja tuleviku purustab 1940.
aastal alanud Nõukogude Liidu okupatsioon. Nagu tuhanded temataolised
patrioodid, peab Vahur oma kohuseks Eesti taas vabaks võidelda. Tol
hetkel pole selleks aga muud võimalust kui astuda vabatahtlikult eelnenud
punasest õudusest vabastaja – Saksamaa sõjaväkke. Pärast väljaõpet
Heidelageris teeb ta läbi ränga lahingukarastuse pataljon „Narva”
ridades Ukrainas. Eesti Leegioni koosseisus võitleb Vahur 1944. aastal
Narva rindel ja Sinimägedes. Autor rõhutab, et seistes meeleheitlikult
vastu pealetungivale Nõukogude armeele, valasid leegionärid verd oma
kodumaa vabaduse, mitte Hitleri Saksamaa nimel. „Vales” mundris sõdimist
ei soovi aga mõned tänapäeva eesti ajaloolased ikka veel mõista
ega andestada. Alanud uus Vene okupatsioon toob Vahurile metsavennaelu,
arreteerimise, raisatud aastad Vorkuta ja Mordva vangilaagrites.
Tal õnnestub jääda ellu, õnnegi leida, rajada perekond ja näha ka Eesti
vabanemist. Vahur ei kahetse oma valikuid ega virise, kuid vanas eas
järeldab kibedusega, et tema kunagisest aatelisest Eestist on jäänud
ainult varemed.