Baltisakslase Nicolai Klawani (1901-1991) mälestused tema pikast ja seiklusrohkest elust, mille ta pani kirja 80-aastasena, need hämmastavad detailirohkuse ja sündmuste ajalise ning ajaloolise täpsusega. Tsoorust Heedo talust pärit Klawan viibis Vabadussõjas Balti pataljoni võitlejana Narva rindel. Kirjeldatud on sõdurielu ja lahingusündmuste kirjeldusi Pagari, Mäetaguse ja Iisaku mõisa juures, Kuremäe kloostris, Vasknarvas ja teisel pool Narva jõge. 1939. aasta sügisel pidi ta oma kodu maha jätma ja Saksamaale siirduma. Sõja puhkedes sai Nicolai Klawanist Relva-SSi ohvitser. Ta määrati „tööle” Stutthofi koonduslaagrisse praeguse Põhja-Poola alal. Stutthof oli hitlerlik koonduslaager Poolas 1939‒1945 (aastani 1942 SS-i erilaager), kus peeti kinni umbes 120 000 inimest 24 maalt (enamik Baltimaadest), neist hävitati või hukkus 85 000. Klawani ausalt kirja pandud meenutused Stutthofi laagrist ja selle elust on eestlasest lugejale väga huvitavad. Teatavasti oli Stutthofi erilaager määratud Baltimaade, Taani ja Norra kodanikele, selles viibisid ka homod, mustlased ja Jehoova tunnistajad.

Tema teenistus laagris blokijuhina kestis peaaegu sõja lõpuni. Kui Nõukogude ja Poola väed 1945. aasta kevadel laagri vabastasid, poodi kogu laagri personal samas kohas üles. Nicolai Klawan oli aga enne seda laagrist lahkunud, sest evakueeris rongiga vange Mauthauseni surmalaagrisse, seal langes ta ameeriklaste kätte vangi ja istus viis aastat vangis, peamiselt Poolas. Surmanuhtlust talle ei määratud, kuna ta polnud kogu laagriteenistuse jooksul kedagi isegi mitte löönud, ja tema suhtes polnud endistel vangidel mingeid kaebusi. Hiljem õnnestus tal oma perega liituda ja elada kõrge vanuseni.